Toidueri

Enne kui toidueri kallale asun, veidi rulluiskude teemal. Kaks nädalat tagasi kui ma rõõmsalt parkimisplatsil raamatut lugesin, nägin ühte neiut uiskudel tiirutamas ning ei puudunud palju, et mul suunurgast sülge veerema hakkaks. Koju minnes hakkasin netist uiske vaatama, lootes, et siin on need odavamad kui Eestis. Ma arvan, et ongi, kuigi ma pole Eesti turuhindadega väga kursis. Aastaid olen ma rulluiskudest unistanud, aga mu säästlik meel pole seda väljaminkeut lubanud, isegi kui raha oleks tegelikult olnud. Nüüd aga otsustasin, et viin oma pikaajalise unistuse teoks ja teen vähemalt ühe hea investeeringu suve jooksul. Parem ikka kui igasugu tilalilu kokku osta. Reedel saabusid mu uued sõbrad koju ja peale tööd suundusin kohe esimesele ringile. Kuna ma olen viimase 10 aasta jooksul vaid korra rullitanud, panin vaimu matsudeks valmis. Õnneks ei kukkunud ma ei eile ega täna, ilmselt on talvine kõva suusatamine sellele abiks olnud. Liigutus ju põhimõtteliselt sama. Kokkuvõtteks, kas te ikka kujutate ette kui mõnus on päikesepaistel mööda helesinist rannajoont liuelda ja elu nautida?! Igatahes olen ma oma uute sõpradega ja hea investeeringuga väga rahul :) Siin nad on: K2 Andra Womens Inline Skates 2010

Nüüd aga pealkirja juurde. Kirjutan Teile veidi sellest, mida me siin sööme, kuna ma ise loeks hea meelega välismaal tekkivatest toitumisharjumustest ja muust sellisest. Minu töökoha suureks plussiks on see, et saan iga kord ühe tasuta eine, mis tähendab, et 5-6 päeval nädalas on mul üks korralik toidukord päevas olemas. Hinnad meie restoranis varieeruvad 10-20 dollari vahel, ehk siis mitte just odavaimate killast. Lemmikuteks on mul kindlasti kujunenud kõik salatid (portsud on ikka reaalsed) ja samuti ka wrapid ja võileivad, millele alati võtan kõrvale salati (okei, kord kolme nädala jooksul võib-olla ka friikartulid). Olen tutvust teinud ka erinevate mereelukatega, nii krevettide (jah, ma ei ole neid varem söönud), merekarpide, rannakarpide, hiidlestade ja veel teiste elukatega, kelle nimedess ma kindel pole. Ütleme nii, et parimaid sõpru meist veel saanud pole, aga head tuttavad juba oleme. Tuunikala fänn olen ma juba aastaid olnud, aga siin sain proovida ka toorest tuunikala, mis on päris huvitav ja võib kujuneda üheks lemmikuks.
Toidu hinnad on üldiselt kallimad kui Eestis, aga kui hästi otsida, leiab ka normaalse hinnaga asju. Täna näiteks sain 1,4 kg maasikaid alla kolme dollari eest. Ainult üks asi on siin kindlalt odavam kui Eestis: JÄÄTIS. Ja see on kurjast. 1,65 liitrit jäätist maksab 3 $ või vähemgi ja maitseid on siin nii palju erinevaid, et kellelegi ei tule pähegi lihtsalt vanilje jäätisest erutuda. Vahepeal võis meie külmikus näha 7-t erinevat potsikut jäätist (igaks juhuks mainin, et elab meid siin 5). Teine populaarseim külaline meie kapis on salat, mis tavaliselt maksab 3-4 dollarit, aga kui jahtida kahe päeva pärast aeguvaid pakke, saab 1 dollariga, ja jahil käime me peaaegu iga päev. Leiba siin ei müüda ja saiast olen ma põhimõtteliselt loobunud, kuna see pole eriti hea. Pole ka ime, see ei lähe isegi kahe nädala jooksul hallitama. Jogurtid on siin ka hoopis teistsugused, sellised keemiavabriku toodangud ja enamasti päris korralikud kaloripommid, isegi kui peale on kirjutatud "99% fat free".

Aga ma rohkem ei varasta Teie aega ja lähen teen parem ühe rulluisutiiru. Take care and have fun!

Howdy cowboys!

Täna hommikul läks mul imekombel kell 6 hommikul uni ära ja ronisin pidžaamades raamatukogu juurde õue, lootuses, et keegi pakub mulle netis rohkem tegevust kui kõrval pühas rahus põõnav Mikk. Saingi pikalt juttu rääkida oma kalli empsiga, kes kurjustas, et miks ma midagi kirjutanud pole, õhtuks olgu olla. Ma siis nüüd püüan.
Nüüd on lõpuks kahe ja poole nädalane sügisilm möödunud ja päike lõõskab taevas meilgi. Kraadid pole vist nii hullud kui teil seal, aga no väga soe on ikkagi. Eile käisime rannas ja üritasime võrku mängida, aga mul ei tulnud sellest midagi eriti välja, kuna ma lihtsalt ei suutnud nii kuuma liiva peal kaua püsti olla. Õhtul tööle minnes olid tallad punased ja õrnad. Tööst nii palju, et alates järgmisest nädalast on mul taas 5 tööpäeva nädalas kuue asemel ning et palga läbirääkmised sujusid lõpuks hästi: sain Harishilt sõna, et nüüdsest on minu tunnitasu 10 dollarit. Bruto muidugi. Aga ta suhtus sellesse vägagi mõistvalt ning leidis isegi, et peaksin rohkem oma panuse eest saama. Loodetavasti näen seda numbrit ka reedesel palgatšekil, sest ega ma eriti siin midagi enne ei usu, kui see trükitult paberil on ja allkiri all.
Mikk on leidis eelmisel nädalal endale püsiva töökoha. Koit sebis ta samasse kohta, kus ta isegi töötab, ehk siis nad istuvad baari ukse peal ja kontrollivad ID-sid. Ainuke negatiivne asi on see, et Miku tööpäev lõpeb öösel kell 2, mis tähendab, et ma pean õhtuti üksi magama jääma. Esta ja Kadi on viimastel nädalatel tõelised tööloomad olnud, põhimõtteliselt on neil tööd nii palju nüüd, et ei jõua enam ära öelda. Põhikoht on neil ühes Vietnami restoranis, kus on täiesti uskumatult idiootsed bossid, niiet iga õhtu ootame tüdrukuid huviga koju, et päevaseid seiklusi kuulda. Lähemalt võite lugeda nende blogist suvi2010.blogspot.com. Ruthil veel tööd ei ole, aga see on täiesti normaalne ning loodetavasti varsti midagi leiab. Tema nägemuse meie elust leiate aadressil rythix.blogspot.com
Täna oli mul taaskord nädala ainuke vaba päev ja eile hilisõhtul otsustasime, et võtame ette matka. Kadi pidi kahjuks päeval tööl olema, niiet kambaks kujunes Mikk, Esta, Ruth ja mina. Eesmärgiks oli jõuda kohta nimega "Seven Falls", kus pidi olema matkarada mägedes ja palju väikesi jugasid. Panime siis hommikul päris vara (10.30 on vara) oma 40 dollariliste ratastega ajama, veepudelid ja banaanid kaasas. Maa sinna oli iseenesest lühike, kaardi järgi umbes 5 miili, mis muidugi suundus ainult mäkke. Vahepeal pidime ikka ratastelt maha tulema ja käekõrval minema, sest väga lihtne polnud, aga hasart oli sees suur. Mulle meenutas see retk täielikult eelmise aasta Hispaania treeninglaagrit, kus iga käänu tagant avastasid, et saad veel ja veel ainult üles minna. Higi polnud mõtet eriti pühkida, sest seda nagunii ainult tilkus. Lõpuks jõudsime õnnelikena kohale ning teekond jätkus jalgsi mägede vahel matkarajal. Ühtegi juga me kahjuks ei näinud ja kuhugi sisse hüpata ei saanud, kuna siin on väga pikalt kuiv olnud. Aga vaateid saime see-eest rohkem kui rubla eest. Tagasitee võttis aega vast 15 minti ja enne koju minekut läksime jahutasime end ka ookeanis maha. Nüüd oleme põlenud ja väsinud, aga õnnelikud. Pilte võite näha mu facebooki kontolt, nii kilplane ma ikka pole, et viitsiks neid topelt igale poole üles riputada :) Nüüdsest otsustasime, et püüame vähemalt kord nädalas mingi matka ette võtta, sest kauneid avastamata paiku on siin küllaga.

Muide, ma tellisin endale internetist rulluisud, mis peaksid reedel kohale jõudma, aga sellest juba järgmine kord, kui on mõnest heast matsust ikka ka kirjutada.

Seniks pidage seal kuumas vastu ja kirjutage-joonistage enda seiklustest :)

Happy 4th!

Mõtlesin, et annan igaks juhuks märku, et olen veel elus ja et kõik on hästi. Viimasel ajal pole lihtsalt aega kirjutamiseks jäänud, kuna olen nüüd kiire tööinimene. Eelmisel nädalal olin 6-l päeval tööl ja laupäeval tegin veel kaks vahetust ka, kuna üks blond piff jõi reedel ühe kokteili liiga palju. Kaks vahetust tähendas seda, et kui muidu plaanisin ma randa minna ja siis kella 5-ks tööle, siis läks hoopis nii, et olin poole 12-st hommikul õhtul 10-ni tööl. Tööl olla oli raske, aga õnneks olin ma õhtuks nii väsinud, et see kõik läks meelest. Nagu ma eelnevalt olen maininud, siis kahel päeval nädalas olen ma parking guy, mis on maailma parim töö. Ma istun parkimisplatsil tooli peal ja loen raamatut ning mulle makstakse selle eest 10 dollarit tunnis. Hetkel on käpas Stieg Larssoni "The Girl with the Dragon Tattoo", mis juba esimese 70 lehekülje juures on mind täiesti endasse haaranud. Niiet aitäh Andres, et Sa sellise kingi Mikule tegid :) Reedel sain oma esimese palgatšeki ka: 50 töötatud tunni eest sain u 350 dollarit. Eesti kroonides on see väga palju, aga siin on see ikkagi miinimum. Terve nädala olen mõelnud, et peaks endale palka juurde küsima, kuna ma teen väga palju ka mitte ettenähtud töid. Aga kuna ma kuulsin, et minu tore manager Harish võtab anger management´i tunde ja on nii mõnegi töötaja pisarate saatel minema saatnud, siis ma pole veel julgust kokku võtnud. Täna tööl olles vestlesin tükk aega ühtede klientidega, kes hiljem läksid Harishi juurde ja ütlesid, et see neiu teeb väga head tööd ning et te peaksite tema palka tõstma, niiet äkki ma homme lähen ja riskin. Niiet kui te must tükk aega ei kuule, siis teate, et Harishi anger managementi tundidest pole kasu olnud!

Teisipäeval saabus meie perre ka Ruth koos musta leiva ja vürtsikiludega. Pidu missugune! Tegime väikesed ümberkorraldused, niiet mina ja Mikk magame nüüd köögis ja tüdrukud tagatoas. Mul vahet pole, kuna uni on igal pool hea ja liiga palju me kodus aega nagunii ei veeda. Ruth oli pikast reisist loomulikult väsinud ja vajus kiiresti minu ja Miku madratsile nohisema. Kolmapäeval sõitsime Ruthile madratsit, patju ja muud tarviliku hankima, mille käigus sai tehtud nii linnaekskursioon, shoping kui ka vestlusring. Nüüd on lõpuks mul ka siin päris oma sõbranna olemas. Muidugi on Mikk mul alati olemas, aga olgem ausad, kleitide ja kingade teemal temast liiga palju kasu pole. Õnneks :)
Kui ma olen siin kogu aeg rääkinud, kui kallis siin kõik on, siis kolmapäevane shoping oli minu jaoks täitsa produktiivne: sain 340 eesti krooni eest endale sandaalid, igapäevseks kandmiseks tavalise kleidi ja suure dušigeeli. Minu seni suurimad ostud siinmaal.

Ma olen siin Teile paaril korral päikest soovinud ja nüüd Te selle saite, aga ilmselt meie arvelt, kuna praegu on meil siin päris jahe ja päike end liiga palju ei näita. Loodetavasti läheb ilm paremaks ning me ei tule tagasi luikedena.
Ma juba unustasin: esmaspäeval käisime Kadi sünnipäeva puhul esimest korda väljas ka. Ülilahe on ratastega peole ja tagasi sõita. Minu jaoks pidu ise eriti äge kogemus polnud, aga ma pole ka kunagi suur klubide fänn olnud. Muidugi olin ma ainsa alaealisena ka kaine. Ameeriklaste põhipoliitika välja minnes on üldiselt "maha ja taha". Kes aru sai, see sai, ma igaks juhuks ei hakka vanemaid inimesi lahti kirjutamisega šokeerima :) Riietusstiil jälgib sloganit "less is more", isegi kui väljas on külm ja tibutab ning kukil on väikesel neiul rohkem kui 80 kilo. Nende kõrval olin mina oma pikas riietuses nagu külmavares teel suusareisile põhjapoolusele.

Aga saatke siis meile meie päike tagasi või jagame seda vähemalt vennalikult. Olge tublid :)

Teie seal kallid sõbrad ilmselt taastute jaanipäevast, kes kiiremini, kes aeglasemalt, aga loodetavasti on kõik nüüdseks vägijookide tarbimise lõpetanud. Ei mingit moraali lugemist, puhtalt Teie endi tervise nimel :) Viis päeva tagasi istusin siinsamas betooni peal ja nüüd täiskuu ajal otsustasin oma sõrmi taaskord sirutada. Mis vahepeal toimunud on? Oma kodu ja töö leidmisega on kaasnenud teatud rutiin, mis on ühtepidi meeldiv, teiselt poolt vaadatuna kindlasti igavam.(Siinkohal üritan alatasa meenutada ema sõnu, mis ütlevad, et igav on ainult igavatel inimestel ning ma ometi ei taha ju olla igav inimene.) Kui esimesed kaks nädalat nägime kurja vaeva, et leida kindlust ja stabiilsust, siis praegu on pigem probleeme mugavustsoonist väljumisega. Mina elan täielikku tavainimese elu, hommikul üles, tööle, koju ja kui jaksu on, siis võib-olla ajan oma tagumiku veel voodist püsti ka. Ega see lihtne pole, kui olen üle 5 tunni järjest päikese käes seisnud.
Töö on muutunud meeldivamaks ainuüksi seetõttu, et mind on lõpuks omaks võetud ning nüüdseks on mul ka kõigi töökaaslaste nimed selged (ettekandjaid on tugevalt üle kümne). Kokkade nimed lähevad küll sassi, kuna need on kõik väga sarnased hispaania nimed, aga küll need ka lõpuks meelde jäävad. Ainuke, kes mind ilmselt päris omaks ei ole võtnud, on mu manager Harish, aga ta on juba tuntud oma tujukuse poolest: ühel hetkel on ta Su parim sõber, järgmisel ütleb halvasti. Aga ilmselt oli ta väga heas tujus uut graafikut koostades, kuna järgmisest nädalast olen ma tööl 6-l päeval nädalas endise 5 asemel. Kahel päeval nädalas hakkan olema õel parking guy, kelle ülesanne on eemale peletada kõik autod, kes ei suundu meie restorani. Põhimõtteliselt on see samamoodi tühi passimine, eelis on ainult selles, et seda tööd tehes ei pea ma kogu aeg püsti seisma. Samuti ei ole ma enam iga päev 12-st 5-ni tööl, vaid osad vahetused hakkavad olema ka 3-st ja 5-st, mis thendab, et ma jõuan enne randa, linna, jooksma või kuhu iganes ma jõuda tahan. Kahjuks ei tähenda 6-l päeval nädalas töötamine mingit eriti suurt rikkust, aga vähemalt elan rahulikult ära. Esimest palgatšekki on oodata nädala pärast, eks siis näis, palju ma täpselt teenin ja millised maksud maha lähevad. Nii palju siis tööst.
Teisipäeva õhtul käisime Mikuga ratastega sõitmas (pärast seda, kui olime söönud hunniku saiakesi ja maasikaid) ja loomulikult ei saanud me mööda mägedest. Seekord ma päris nii tigedaks ei läinud nagu härjad, kuna vaade oli seda väärt. Ilus on siin tõesti. Iga päev, kui olen tööl endale hunniku Caesari salatit või midagi muud sisse kühveldanud ja olen surnud sellest mõttetust seismisest, istun oma mõnusa kollase korviga ratta peale ning veeren koju ja naudin kaunist vaadet mägedele, mis meenutab mulle, miks ma siia tulin ja mis mulle siin meeldib. (Ärge saage valesti aru, ma ei sõitnud Ameerikasse, et vaadata iga päev mägesid, aga see on lihtsalt boonus :)) Kolmapäeva õhtul, kui Teil ilmselt hakkas jaani järgne peavalu kohale jõudma, sõitsime Koidu ja Elina poole grillima. Käisime ka taas minu "lemmikpaigas" Isla Vistas, aga õnneks nautisime seekord vaadet merele ja loodusele täisoksendatud diivanite asemel. Kohtasime juhuslikult ka üht oma hosti Fabiani, kes veetis oma viimast õhtut Ameerikas merekaldal delfiine vaadates. Meie kahjuks delfiine ei näinud, aga küll jõuame ka selleni.

Muide, üks asi, mille ma kindlasti ära pean mainima: see tore tööots, mis Mikul eelmisel nädalavahetusel oli, oli üks äärmiselt põnev töö. Nimelt töötas Mikk gay café-s, niiet tal on nüüd igasugu huvitavaid sõpru :D

Homme lähen randa päikese kätte puhkama ja lainetesse möllama, loodetavasti on ka Teil varsti soojad suveilmad kohal! Juba teisipäeval on oodata Santa Barbarasse seitsmendat eestlast, nimelt saabub õhtul poole 6 paiku meie kallis diplomiga pärjatud logistik Ruth, kellel on kaasas 2 eesti musta leiba. Can´t wait :)

"Feels like home"

Ei, ma ei kannata koduigatsuse all. Kahjuks või õnneks olen ma väga kiire kohaneja ja hetkel on minu kodu Santa Barbaras mägede ja ookeani vahel. Mida ma siin aga märganud olen, on see, et iga eurooplane tundub mulle nagu oma kodutänava sõber. Üleeile kohtusin tööl hollandlastega, eile rannas kena Šveitsi paariga ja täna tööl sakslastega. Kõigiga oli äratundmisrõõm suur: esiteks sellepärast, et nemad näevad ameeriklasi sarnase pilgu läbi, teiseks nad teavad, mis Eesti on ja kus see on (mõni on isegi käinud) ja kolmandaks, nemad on siin samuti võõrkehad, isegi kui tegemist on turistidega. Ameerika on küll vägagi multinatsionaalne riik, kuid kahjuks mängib siin suhteliselt suurt rolli Sinu päritolu. Näiteks on meie kodukandis täiesti mõttetu tööd otsida, kuna siin on kõik kohad hispaanlasi ja mehhiklasi täis ning tööle võetakse samuti ainult omasid. Ka igalpool mujal eelistatakse kohalikke võõrastele, isegi kui nad isikuomaduste või hariduse poolt alla jäävad. Meie olukorda raskendab see päris kõvasti, kuid samas oleks üpris keeruline ka mõnel võõrtudengil Eestis tööd ja elamist leida, isegi kui ta mingi ime läbi keelt räägiks. Muide, humoorikaim näide ameerikaste geograafilistest teadmistest tuli mu enda töökaaslaselt, kes arvas, et Eesti on alati olnud mingi väljamõeldud ASI. ("I´ve always thought it was somekind of an imaginary thing"). Ühe kohalikuga haridusest vesteldes sain teada, miks nende teadmised eriti suured pole: nt geograafiat õpivad nad kogu keskooli jooksul vaid mõned kuud võrreldes meie 6 aastaga. Kui järgmine kord kellegiga soonele satun, uurin välja, mida siin üldse õpitakse.

Tegelikult peaks ju uhkust tunda, et meie noored nii palju õpivad, aga pigem valdab mind tihti segaduse ja abituse tunne, et miks need lood siin sellised küll on. Igatahes, üks kõva haridusreform kuluks ära, ja mitte ainult geograafia poole pealt. Ning ma kindlasti ei väida, et kõik ameeriklased on rumalad (kamoon, Bill Gates´i maa ju ikkagi), kuid peegeldan siinset üldmuljet. See selleks.

Mikk on endiselt muusikahuvilistele ameeriklastele kohvi pakkumas ja mina laiutan diagonaalis üle madratsi. Tegelikult tahaks juba oma super-nummile sõbrale ruumi teha, aga õnneks tuleb ta juba homme tagasi. Eile oli minu esimene täiesti vaba päev. Hommikupoole käisin küll paarist töökohast läbi (ilma tulemusteta muidugi) ja peale seda suundusin randa. Veidi hiljem ühines minuga ka Kadi ja veetsime mõnusa pärastlõuna päikese käes naistejutte ajades. Esimest korda käisin ära ka Vaikses ookeanis. Muljed? Ilmselt samad, mis kõigil teistel: hästi mõnus, aga jube soolane. Rannas toimusid sel ajal ka kaks pulma, niiet saime kleite, inimesi ja vandeid kommenteerida. Nagu tüdrukud ikka :)

Ja kuna keegi siiani ilmselt meie ettevõtmist eriti kadestanud pole, siis äkki see vesi ja päike muudab veidi Teie meelt :)

Aga ma lähen nüüd poodi süüa varuma, sest homme tuleb üks noormees koju!

Järgmise korrani, mu haritud kaasmaalased!

Meil aiaäärne tänavas...

Ma olen täiesti unustanud Teile rääkida, mis meil aias kasvab. Nimelt on meil avokaado-, sidruni-, virsiku-, kirsi- ja nektariinipuud. Esimesed kolm neist on põhimõtteliselt valmis, niiet isegi kui kõik raha otsa saab, siis päris nälga me ei jää, sidrunivett ja paljast avokaadot saab ikka.
Üleeile peale esimest tööpäeva läksin jooksma ning võtsin suuna teadmatusse. Enda arvates küll ringiga mere poole, aga kuna suurte maanteede ületamine on siin keeruline, eksisin ära. Lõpuks andsin alla ning ronisin üle kahest aiast ja maantee takistustest ning avastasin end kõige kaunimas kohas, mis ma seni siin näinud olin. Võib-olla oli asi ka selles, et väljas oli juba hämar ja mul polnud prille, aga ilus tundus ikkagi. Hiljem kaardilt vaadates mõistsin, et jooksin rikaste rajoonis ja äkki isegi seal, kus elab Oprah Winfrey. Kindel küll pole, aga mul on veel kolm kuud aega täpselt järele uurida. Eile õhtul, kui Mikk tööotsingutelt saabus ja väikse uinaku oli teinud, otsustasime taas trenni teha. Plaanis oli 20 minutit jooksu soojenduseks ja seejärel väike jõutreening, aga kes vähegi Super-Mikku tunneb, see ilmselt juba aimab, et nii ei läinud mitte. Kui kell 20-ndat minutit näitas, olime alles poolel teel mäkke, ja mäe all ei mõtle ma mingit küngast, vaid ikka korralikku elukat. Ja no muidugi oli Mikk endale pähe võtnud, et me vallutame selle mäe joostes. Seda me ka tegime, kuigi mina olin tige nagu härg (juhtub, kui pulss püsivalt üle 170 löögi minutis on) ja Miku kõhulihased said korraliku treeningu tänu minu üle naermisele. Tagasiteel mäest alla joostes tegime väikese apelsiniraksu ka ning kuna tegemist oli väga magusate viljadega, olen isegi nõus veel kord sinna mäkke jooksma. Vist...

Täna oli mul teine tööpäev ning see läks juba lustakamalt kui esimene. Esimesed tund aega sisustasin lillede kastmisega ja edaspidi otsustasin igal vabal hetkel ettekandjaid aidata, kuna siis saab vähemalt veidigi liikuda ja midagi kasulikku teha. Õpin pähe ka menüüd, lootuses, et äkki saan kunagi ise ettekandjaks, kuna mänedžer on vihjanud, et see on võimalik. Aga muidugi võib see taas olla täiesti alusetu sõnakõlks tema poolt. Halva uudisena sain teada, et hakkan saama vaid miinumumpalka 8 $ tunnis ja ei mingit osa tipist, kuid arvestades siinsete inimeste tujude muutusi, võib homme olla juba uus hind minu tööle.
Häid uudiseid on ka: Mikk ja Elina said tööle. Elina hakkab osalise tööajaga müüjaks kuskil aksessuaaride poes ja Mikk on tänasest kuni esmaspäevani linnast väljas mingil muusikafestivalil hot doge ja kohvi pakkumas. See on küll lühiajaline ots, aga palka saab 10 $ tunnis ja päevad on pikad. Kahjuks ei tule ta vahepeal koju, niiet meie naistekari peab 4 ja pool päeva ilma peremeheta olema.

Nii, nüüd tuleb nimekiri, mida meil vaja oleks!
1. Konserviavajat (tahaks ube ja tuunikala ilma jamamiseta)
2. Lusikaid (plastikust väikseid on, neid pole vaja saata)
3. Sooje tekke Estale ja Kadile (nende kuumad boyfriendid jäid kahjuks kodumaale)
4. Pipart (miskipärast on see siin päris kallis) ja suhkurt (kaua me ikka kohvikuid röövime)

Nägu näete, siis olulises puuduses me tegelikult ei ela ja see tellimus on lihtsalt minu väike unistus. Kui me oleme seni suutnud endale kõik muu hankida, leiame aja jooksul ka need väikesed mugavused :)
Mugavusest veel: wifit meil pole, aga õnneks on paari sammu kaugusel raamatukogu, mis hetkel on küll suletud, kuid teadagi seinad Interneti levimist ei piira ning õues betooni peal istudes saab kõik asjad tehtud. Isegi "Sex and the City 2" saab kohe tõmmatud ning õhtuks on sellega tegevus olemas!
Seniks, hasta la vista amigos!

Hola!

Tere õhtust kallid kaasaelajad!
Ma ei oska kuskilt jälle alustada, aga kõige olulisem on vist hetkel asjaolu, et ma sain tööd. Eile õhtul, kui olime suundunud Koidu ja Elina poole, et tähistada Koidu sünnipäeva, sain ma lõpuks telefonikõne teatega, et pean täna lõunal tööle asuma. Kergendus oli pehmelt öeldes meeletu, sest veel eile päeval olin juba peaaegu alla andmas. Mitte alla andmas selles mõttes, et panen asjad kokku ja sõidan koju ära, aga ma lihtsalt olin nii väsinud kuulmast ühte ja sama juttu: täida application ja me võtame Sinuga ühendust. Umbes 30-40 ameeriklast on lubanud mulle helistada, ja tänaseks päevaks olen ma saanud tervelt ühe kõne. Nende jaoks on otsene aus keeldumine ebaviisakas, aga lubaduste andmine, nende mitte pidamine ja võlts naeratus on aga äärmine viisakus. Ilmselt tuleb mul see lihtsalt alla neelata ja vastu naeratada ning siis siin Teile hädaldada :)
Kuidas ma tööle sain? Eile päeval, kui olin saanud eitava vastuse inimeselt, kes oli mulle mitu korda järjest mõista andnud, et ta annab mulle kohe tööd, lonkisin mööda restoranist, kust mind kaks korda järjest minema oli saadetud. Kuna tuju enam nagunii halvemaks minna ei saanud, astusin lihtsalt sisse ja küsisin kolmandat korda. Vastus oli jälle selline nagu alati: me võtame Sinuga ise ühendust. Aga me juba ammu teame, mida see tähendab. Seekord läks aga õnneks teisiti ja esimene tööpäev on nüüdseks seljataga. Tööst nii palju, et ma olen hostess. Põhimõtteliselt on tegemist maailma kõige mõttetuma tööga, aga ma olen siiski õnnelik, et mul midagigi on. Ma pean 4-5 tundi järjest seisma restorani ukse peal, inimesed vastu võtma ja lauda juhatama (nagu nad ise laudu üles ei leiaks). Kui kliente pole, pean kaktuseid kastma. Vahva! Seltskonnaks oli mul täna kari noormehi, kes olid üpris humoorikad tegelased: üks väga jutukas, aga kahjuks umbkeelne mehhiklane, kes minuga kogu aeg suhelda tahtis, aga kellest ma midagi aru ei saanud, üks kõrvarõngastega hästi sõbralik geipoiss, ja üks abivalmis räpipükstega latiinokutt. Eks ole näha, kellega ma järgmine kord ühes vahetuses olen. Hetkel olen pandud graafikusse 5-l päeval nädalas 4-5 tundi korraga. Palk pole veel kindel, aga ilmselt jääb 8-10 dollari vahele tunnis. Aaaa, mis on hästi tore: ma saan päevas ühe tasuta roa menüüst, kuna manager tahab, et ma toite tundma õpiks, ja selle võin ka karbis koju kaasa võtta. See on siinseid toiduainete hindu arvestades päris suur sääst, seda enam, et tänasest toidust sai peale minu midagi kõhutäiteks ka Mikk. Halb on töö juures see, et pean terve aja paigal seisma, istumine on rangelt keelatud ja liikuda mul ka kuhugi pole. Täna lõppes see päris korraliku parmupäevitusega. Aga mis seal ikka, töö on töö.
Homme on mul vaba päev, ja ma nüüd ei teagi, mida teha. Ilmselt lähen käin ikka teised potentsiaalsed kohad ka läbi, äkki saab kahte kohta korraga tööle, siis oleks kogu olemine veidi kindlam.
Veel meie uuest kodust: me elame põhiliselt mehhiklaste ja hispaanlaste rajoonis, aga kuna mul ühegi koloriitse persooniga probleeme pole olnud, ei oska ma veel midagi ka karta. Pimedas veidi kõhe on, aga siis tuleb lihtsalt rattaga veidi kiiremini vurada. Esta ja Kadi said endale ka voodid, õigemini küll täispuhutavad madratsid, ja kamba peale ostsime panni ka. Rõõm missugune!
Selline silgud karbis kooselamise vorm on väga lahe: esiteks ei hakka kunagi igav, teiseks õpib arvestama kellegi teisega peale enda ning alati on olemas keegi, kes on sinuga samas paadis ja elab samas rütmis. Kuigi mingis mõttes oleme siin kõik üksteise konkurendid, oleme siiski ühe asja eest väljas ja hoiame kokku. Kuus eestlast 2000 iirlase vastu!

Siinkohal õnnitleks veel kolme logistikut: Ruthi, Ayrtonit ja Pirminit baka lõpetamise puhul! Hallelujah!